Õukonna fotograaf

Põlvkondade portree. Delfi vanaisa oli sügavalt õigeusklik, isa aga on sideväelane.

Jagan üht oma pooleliolevat fotoseeriat. Kas see saab kunagi valmis? Kas ta muutub raamatuks või näituseks või lihtsalt heaks seikluseks, näis.

Alates jaanuarist olen pildistanud eesti drag king’e ja queen’e. Täpsemalt kohtades, kus on nende juured - tihtipeale väikelinnades, (kolka)külades ja mitte väga seksikates linnaosades.

Miks?

Kuigi kuningad ja kuningannad paistavad Tartu ja Tallinna lavadel särades nagu omaette liik, dünastia, millesse kuuluvad vaid maavälised olendid, on tegemist ikkagi EESTI kuningate ja kuningannadega. Neile meeldib, kui kaneelisai on lihtne, soolakaramelli kristallidest rikkumata küpsetis. Nad lõhuvad puid, käivad saunas, söövad liha, kui tahavad, arendavad tarkvara ning teevad muid justkui eestlasele omaseid asju. Tegelikult, nad on eestlased isegi siis, kui nad seda kõike ei tee.

Miks peaks keegi kartma oma kodukohas end väljendada ja miks kostüümi kandmine Põlvas mõjub peksukuulutajana? Eeldatakse, et vanaema saaks lapselapse drag identiteedist kuuldes infarkti. Mis siis, kui vanaemast saab aga hoopis suurim fänn?

Meie ja nemad, vasakud ja paremad, veganid ja lihasööjad, rohelised ja autoinimesed ciewffvdcosjewpoi32…!? Me kõik oleme siin maal ja tahame teha seda, mida naudime. Äkki see seeria, olgu lõpuks raamatu või näitusena, aitab vähendada “Nemad-sid”.

Seda tehes pean silmas visuaalset haaravust, absurdi, lõbu ja mängu. Ka drag on ju lisaks muule mäng identiteediga ning viis igapäeva mitte liiga tõsiselt võtta. See inspireerib mind (kusjuures ma olen tüdruk, kellele meeldivad poisid).

Nüüd lähemalt minu kahest esimesest muusast.

DELFI

Delfi on minu endine korterikaaslane Filosoofi tänavalt, kes mulle drag maailma üldse tutvustas. Kuulasime iga päev the Cranberries’e albumit “If everybody else is doing it why can’t we?”. Leiutasime oma pajaroa, sest tihti oli meil kodus vaid garam masala, tomatipasta ja läätsed. Riputasime seintele iseenda ja oma sõprade kunstiteoseid ja põletasime küünlaid.

Delfi oli rohkem perenaine kui mina, talle meeldis väikeseid liiste puhastada, tuhmunud seinu värvida ja uusi puhastusvahendeid testida. See korter oli Delfi aastaid unistatud paradiis, kaugel Raadist, kaugel väikesest maailmast, kus ei saanud lõpuni olla tema ise.

Delfi isa aitas meil tihti, uskuge, vanas majas ikka väga tihti, torurikkeid või elektrisüsteemi puudusi likvideerida. Ma ei tea, mida oleksime ilma temata teinud, aga ometi polnud see koostöö kunagi rõõmus talgupäev. Kui nad seal objekti kõrval kahekesti seisid, ei oleks iial uskunud, et see laigulises vormis mees Peipsi äärest on Delfi oraakli eksisteerimise otsene põhjus, esivanem.

Mõned kostüümid, mida Delfi kodus antiiklambi all õmbles ja hiljem vikerpeol esinedes kandis, olid sama värvi, mis Peipsi kalameeste rohelised kummikud. My mind turns your life into folklore, ütleks Taylor Swift samas olukorras, kuigi ilmselt polnud kummikud ja kleidid omavahel seotud.

Delfi on ilmselt esimene Ninaküla päritolu drag queen ja see on üks minu maailma lemmikumaid fakte.

HOMOKONDRIA

Ostsime Coopist Taneli lemmikuid Oma Pala saiakesi. Just tema ütles legendaarse lause, mis kõlas umbes nii: “Olen eesti mees ja tahan saada normaalset kaneelisaia!”

Kohtusin ka Taneli vanaemaga, ühtlasi Homokondria suurima fänniga. Samal ajal kui Tanel end valmis pani, triikis vanaema ära sessiooniks vajaliku jumpsuit’i.

Igal drag artistil on oma karakter, see võib olla seksuaalselt laetud hüperfeminiinne daam, aga ka ladina ameerika vuntsidega papa või mõni popstaar. Tanel teeb seda, mis talle parajasti meeldib, ning sel päeval oli ta kelluke.

Nii juhtuski, et taevaskotta minnes tõmbasime eelkõige laste tähelepanu, kellele näis, et on kohtunud metshaldjaga. Üleüldse sai Tanel väga positiivse tähelepanu osaliseks, vaid vähesed möödusid meist kivinäoga tere ütlemata.

Külastasime Põlva absoluutset arhitektuuripärli, ööklubi Life, ning kolossaalset kultuuripaleed. Lisaks ka maja, kus Tanel üles kasvas. Tunnen, et mul õnnestus tabada sürreaalsus ja muinasjutulisus, mida otsisin. Lisaks olen lihtsalt õnnelik, et sain nii sooja ja andeka inimesega ühe päeva veeta.

Uhke

Ootab jää minekut. Inspireeritud Peeter Mudisti sama pealkirjaga teosest. Kaltsuvaip on õe Mia tehtud.

Vanaema juures. Homokondria ehk Taneli kostüüm meenutas väga sealsamas korteris rippuvaid kardinaid. Juurde oli lisatud vaid kevadet ja värsket lõiget.

Tanel maja ees, kus ta üles kasvas. Nüüd elavad seal võõrad.

Põlva arhitektuuripärl ehk ööklubi Life. Drag show life’is, millal?

Uudishimulikud metshaldjast möödujad. Tanel sõitis põlvas elades tihti rattaga Taevaskotta.