Lugu ilmus esialgu Õhtulehes 19.07.2024

Ajateenistuse lõpust on möödunud kuu. Ma ei osanud oma militaarkogemust varem kokku võtta, sest normaalsusest on raske kirjutada. Nüüd on aga tavalised asjad – rohelised narid, automaadid nende all ning pidev ümbritsetus kaasvõitlejatest – muutunud unenäoliseks minevikuks. Tegelikult on just see normaalsus, millest ma 11 kuud eemal olin. Siiski tänan end, et igapäevaelust korraks välja astusin.

Läksin kaitseväkke eesmärgiga iseenda ja teiste inimeste käitumist keerulistes situatsioonides paremini tundma õppida. See oli minu jaoks viis oma loomingule filmitegija ja fotograafina sügavamat tausta luua. Ajateenistus tundus inimvaatluseks hea paik, sest kokku on sattunud väga erineva sotsiaalse taustaga noored, peamiselt muidugi noored mehed. Sellist kohta on tänapäeva ühiskonnas raske leida, kus ainult üks sugupool oleks nii domineerivalt esindatud. Minu sõduri baaskursuse rühmas teenis peale minu üks naine ning 34 meest, allüksuses juba oli neidusid juba 18 protsenti ehk kolm eksemplari.

Naiseksolemine, oma füüsiliste ja emotsionaalsete erinevustega meestest, ei tulnud minu teenistuse jooksul kordagi otseselt teemaks. Mõnikord küll uuriti sõbralikult, miks ma otsustasin aega teenida, kuid see tekitas alati positiivseid arutelusid. Väga peenelt immitses välja üks poiste eelistest militaarvaldkonnas – varane kokkupuude sõjamängude ja erinevate “meestetöödega”. Paljud noormehed teadsid juba enne autojuhikursust, kuidas näiteks autol rehvi vahetada või muid pisirikkeid eemaldada – nende jaoks kulges masinate õpe lihtsamalt. Mina ei teadnud, sest minu peres ei peetud ilmselt oluliseks autodega ümberkäimist tüdruklapsele õpetada. Kontaktidrille tehes pidi ülem mulle spetsiaalselt näitama, kuidas olla agressiivne, sest ma lihtsalt polnud varem ühtegi sõjamängu sattunud. Mitte, et mu vanemad oleksid keelanud. Lihtsalt 20 aastat tagasi oli kombeks eristada poisilikke ja tüdrukulikke mänge ning orgaaniliselt sattusid minu garderoobi ikka pigem roosad riided.

**“Väga peenelt immitses välja üks poiste eelistest militaarvaldkonnas – varane kokkupuude sõjamängude ja erinevate “meestetöödega”.”**

Ma ei peatu naiste kaitseväkke kaasamisel pikalt. Kui aga küsida, miks kõigist ajateenijatest ikka veel vaid 8% on tüdrukud, peitub põhjus minu jaoks selles, et kaitseväkke minek ei ole olnud tüdrukute jaoks loomulik asi. Muutused algavad laste võrdsemast kasvatamisest, sellest, et koolis ei eristata tüdrukute ja poiste tööõpetust ning mänguasjad pole jagatud kaheks eraldi maailmaks. Kui aga tüdruk juba kord kaitseväkke oma tee leiab, on ta seal väga oodatud.

Kuna minu kaasvõitlejad osutusid oodatust palju normaalsemateks, muutus inimvaatlus huvitavaks pigem just sisekaemuse perspektiivis. Avastasin, et minu reaktsioon iseenda eksimustele oli peaaegu väljakannatamatu piinlikkustunne. Liiga tihti tulid keerulistes olukordades pisarad silma, aga mitte sellepärast, et oli raske. Pigem valdas mind kartus, et ma ei saa hakkama ja kaasvõitlejad peavad mind saamatuks. Tihedas grupis koos elades hakkas tööle karjaliikme hirm väljaviskamise ees. Kuigi minu rühma poisid olid väga toetavad ning saime hästi läbi, nägin ka neid mehi, kes oma positsiooni kindlustamiseks teisi pisikeste eksimuste eest eos maha materdasid. Loodus, muigasin lõpuks.

Proovisin oma avastatud nõrkust taltsutada. Käisin psühholoogi juures, kes aitas mu eksimishäbi juuri üles leida. Kirjutasin, hingasin, proovisin saada osavamaks. Selginemine toimus aga ootamatult ühe talvise rännaku käigus. 10 kilomeetri asemel venis meie teekond samavõrd pikemaks lumes sumpamiseks ja mind tabas taas häbi. Seekord põhjusel, et olin oma lühikeste jalgadega aeglasem kui teised. Mõtlesin, et ülejäänud meeskonnad on raudselt juba finišis. Äkki eksisime ära? Häbi madala tempo pärast kasvas piinlikkuseks selle ees, et ma üldse vinguda julgesin. Ülejäänud teekaaslased tundusid nii reipad.

Äkitselt meenus aga sõduri kuldne tõde: ei peagi olema lihtne. Laagriplatsile jõudes selgus, et mitmed sõdurid olid ülesande pooleli jätnud. Mina aga tegin ära, vahet pole kuidas. Vahet pole, mitu korda tahtsin katkestada. Parem on proovida ja midagigi teha, kui üldse mitte katsetada. Ma suudan palju rohkem kui arvan – alati arvatust rohkem kõndida, aga alati ka rohkema poole püüelda. Tuleb lihtsalt enda vastu lahke olla. Olemise talumatus kerguses võib inimene minema hõljuda, raskused tekitavad elusolemise tunde, nagu on kirjutanud Milan Kundera.

Kuigi ma ei olnud kõige kiirem rändaja, minust tulistati paremini ja leidus palju osavamaid autojuhte, jäin silma ühe oskusega, tänu millele kaitsevägi minu ees avanes. Hea fotograafina võeti mind vastu strateegilise kommunikatsiooni keskusesse, mille ridades jäädvustasin erinevaid kaitseväe rahuaja sündmusi – tseremooniaid, õppuseid, spordivõistlusi ning kõrgete “võllide” külaskäike. Sain tugeva põhja pressifotograafias, samal ajal aga ka korraliku rindepiltniku väljaõppe. Ükskord ootasime Hiiumaal vanade meremiinide lõhkamist. Mõtlesin seal kummipaadis istudes, ümber Ameerika, Kanada ja Itaalia liitlased, et ilmselt ei oleks ma otse gümnaasiumist ülikooli minnes kunagi midagi sellist kogenud. Ma ei oleks kuulnud, kuidas üks kuulus kindral presidendile metsisekana hääli demonstreeris. Kui ma ei oleks hakanud sõduriks, poleks meie autorehv Saaremaal lõhkenud ja ma ma ei oleks sattunud ühte rannakaitse baasi arbuusi sööma.

Ma ei teaks, kust tuleb kaabel ja kuidas rehvi vahetada või õhufiltrit puhastada. Ma ei teaks kui tugev ma olen ja kui elutähtis on oma kaaslastega hästi läbi saada. Nii palju väikseid, pealtnäha tavalisi hetki ja oskusi oleks olnud olemata. Nüüd on need mul olemas, et oma igapäevaelu normaalsuses midagi erilist meenutada.

…

Järgneb pikem galerii sellest, mida mu kaamerasilm teenistuspraktika jooksul tabas.