1 foto: Trammidest

Väike poiss naabertrammis, oktoober 2024

Pealinnas on trammid. Elaksin nagu välismaal, sest meil Lõuna-Eestis polnud. Tahaksin kogu aeg tramme pildistada, kuigi seda on juba palju tehtud. Piletit mul ei ole. Mõtlen, kas kirjutada end Tallinnasse sisse või mitte, et siis tasuta sõita saaks. Nii oleks vähemalt kõik legaalne, aga mul pole õrna aimugi, keda linnapeaks valida. Praegu olen Tartusse Filosoofi tänavale registreeritud. See oli nii hea kodu, et mingi side võiks vähemalt jääda.

Tartus käisin jala. Mul oli oma lemmik jooksutiir: Riia mäest alla, üle Turu silla, ümber Anne kanali (varastel kevadkuudel enne bakterite vohamist suplesin) ning siis mõnda odavasse turu kondiitriärisse kohvi jooma. Ükskord viisin isegi ühe noormehe sinna kell 7 hommikul kohtingule. Ta oli just Tartusse kolinud Maaülikooli tudeng. Iseloomult napisõnaline, aga ju talle meeldis selline ebatavaline treffung, sest järgmisel päeval kutsus ta mind kinno “Kalevit” vaatama. Varsti sain aga Olafiga tuttavaks ja unustasin sellele poisile rohkem kirjutada.

Tema viimane sõnum oli tegelikult küsimus: “Mida sa üksikule saarele kaasa võtaksid?” Tunnen siiani kohutavat piinlikkust, et koledasti vastamata jätsin. Seda enam, et tegelikult teadsin täpselt, mida öelda.

Ma võtaksin kaasa ühe väikese lapse, et näha, milliseks kasvab inimene, kes pole kunagi pealinnas käinud. Annaksin talle oksa, teeksin “prr, tramm” ja ta arvaks, et trammid on koleda häälega pulgad. Ma sureksin saladusega, millele ta 20 aastat hiljem jälile jõuab.