1 foto: Inglirannas

Inglirand, september

Minu kodu on Ingliranna lähedal. Iga päev ilmuvad mulle seal erinevad tegelased.

Üks tüdruk otsis kaua kohta, kust üle minna. Seni kuni ta kõhkles, muutus väike oja laiemaks. Tagasi ei saanud ka enam pöörata, sest linna pool piidlesid ühte tüdrukut ahned mustad varesed, kellele meeldisid punased kotid. “Mõnikord tuleb ette tüüpe, kellele meeldivad samad asjad, mis sulle,” ütles juba keskmiseks kasvanud oja, “aga selle asemel, et sellest kohvikus rääkida, proovivad nad sind võita.” Oja sõi liiva edasi. Üks tüdruk võttis kotist telefoni ja helistas vennale. “Kas sa tuleksid mulle järele?” Vend oli öelnud, et kui mingid suured tüübid peaksid ühte tüdrukut kunagi tülitama, annab ta neile peksa. Aga vend oli juba õlut joonud ning ei saanud järele tulla. Üks tüdruk oleks nutnud, kui see poleks ojale head snäkki pakkunud. “Oja, miks sa sööd?” Oja ei osanud enam rääkida, ta oli nii suur, kõik õpitud targad laused valgusid Läänemerre. Kruiisilaevad sõitsid neist läbi ja pardal mängiti bingot. Paratamatult pidi üks tüdruk jalad ikka märjaks tegema ja Piritale jõudes ostis ta omale lossi koos kätepuhuriga. Tossud jäid sinna alla kuivama ja muutusid kummikuteks. Mitte et üks tüdruk enam kunagi oja äärde läks, ta hakkas sillainseneriks, kontoris.